Hiljem

Nüüd on juba üle poole aasta möödunud tagasi tulekust ja ma pole ikka veel suutnud kirjutada oma viimastest päevadest Prantsusmaal ja tagasilennust.
Viimasel nädalavahetusel käisme väikeses linnas nimega Cordes sur Ciel. Selle ümbrus on tuntud veini poolest. Igalpool olid viinamarja istandused ja majade veinimõisade väravata juures sildid, et tulge veini maitsama. Linnake asus järsu mäe otsas ja sinna minek oli päris väsitav. Seal toimus parajasti üks keskaja festival. Tänavatel tegid narrid teatrit, müüdi käsitööehteid ja riideid ning valmistati vaate. Kõik inimesed, kes seal töötasid olid endale selga pannud keskaegsed riided. Festival lõppes suure rongkäiguga mööda linna, kuhu olid kaasatud ka hobused ja hurdad. Pärast seda läkime Matt'i töökaaslasele külla, kes oli meiega koos festivalil. Ta perel oli hiiglaslik maja, bassein ja vana tuvimaja. Väga ilus ja suursugune kodu oli, ilmselt see oli kunagi veinimõis. Ajasime nendega natuke juttu ja sõime ning siis läksime koju.

Alguses oli mul plaan esmaspäeval ja teisipäeval käia linnas, kuid päevad olid kuumad ja päikselised ning otsustasin hoopis natukene veel sooja päikse all vedeleda ja end võimalikult pruuniks päevitada.
Kolmapäeva hommikul viis Matt mind lennujaama ja sealt algas mu esimene lennureis üksinda. Tagasilend oli Brüsseli kaudu. Lennuk, mis mind Brüsselisse viis oli päris logu ja seetõttu ei olnud lend väga meeldiv. Natuke kartsin, et lennuk annab otsad ja ebamugav oli ka. Brüsselis pidin ma õnneks ainult tund aega ootama lendu Estonian Air'ga.
Kui tuli teade, et Eesti lennule saab hakata peale minema, ei tahtnud ma kohe püsti karata ja järjekorda seisma minna vaid otsustasin oodata, kuni järjekord on lühem. Ühel hetkel ma kuulsin valjuhääldist, et midagi öeldi Eesti lennu kohta ja nägin, et väraval, mille juures ma ootasin, oli ära muudetud lennukood. Tekkis veits paanika, sest mul polnud enam väravat, mille kaudu minna lennukile. Tahtsin küsida väravas, et kuhu ma pean minema, aga neil oli veel mitu inimest ees. Lõpuks sain jaole ja mulle öeldi, et värav kuhu minema pean on teisel pool. See oli umbes 10 meetri kaugusel ja ma sain sinna kiiresti. Töötaja oli just väravat sulgemas, aga nägi kui ma tulin ja ma nii pääsesin veel viimasel hetkel väravast läbi. See seiklus oli napikas ja ma arvan, et edaspidi lähen ikkagi järjekorda seisma, isegi kui ma ei viitsi.
Estonian Air'ga oli väga mõnus lennata, sest see oli väike ja istmed olid mugavad. Eestisse jõudes oli ilma päikseline ja soe. Ema tuli vastu ja me läksime Ülemistesse talle uut käekotti ostma.  Poes oli muidugi alguses harjumatu, et müüjad ei teretanud ja inimesed ei vabandanud (pardon) kui tahtsid kellegist mööda minna, kuid tekkis mõnus kodune tunne olles jälle eesti keele keskel.

Püreneed ja kingid

Teisipäeval tuli meile külla Matti vend oma naisega. Nad olid läheduses ja otsustasid läbi tulla,  tegelikult elavad nad Alpides. Õhtul sõime toitu nimega raclette. See seisneb selles, et laual on kuumuse allikas, mille juures saab juustu sulatada väikeste pannikeste peal. Taldrikule tuleb tõsta kartulit, vorsti jms ning siis sulanud juustuga üle valada. Väga maitsev. Pärast söömist hakkasime mängima erinevaid kaardimänge ja siis läksime magama.
Kolmapäeval hoidsin hommikul Wyattit ja teised läksid prügimäele ehitussodi ära viskama ja poodi. Kui nad tagasi tulid, seadsin oma sammud linna poole. Ma käisin Augustinide muuseumis. See on vana Augustinide klooster, mis muudeti muuseumiks. Alla 18 aastased said sinna tasuta. Ma võtsin pileti tavanäitusele ja ka ajutisele. Tavanäitusel olid gooti ja romaani skulptuurid ning 17 kuni 20 sajandi maalid (nt Brueghel ja Guardi). Ajutise näituse nimi oli "Corps et Ombres" ehk "Kehad ja varjud". Nimi tulenes sellest, et näitusel olid maalid, kus oli kasutatud keldriluugi valgust (Caravaggio jne). Kui ma õhtul koju jõudsin tegime juustufondüüd.

Neljapäeval oli mul plaan minna poodlema suurde ostukeskuste rajooni, mis asub linnast väljas. Sinna saab bussiga linna sõites ja edasi trammiga. Kahjuks või õnneks pidin ma oma plaani muutma, sest buss jäi hiljaks  tund aega ja mul oleks jäänud vähe aega poodides tuuseldamiseks. Otsustasin lihtsalt linna sõita. Prantslased on väga viisakad inimesed. Bussipeatuses teretatakse üksteist ning kui üks tüüp hakkas busipeatuses küpsiseid sööma, pakkus ta teistele ka. Kui varem hoiti bussides aknad lahti, siis nüüd on need kinni ja töötab hoopis konditsioneer. Vabandamisega on siin selline komme, et kui kõnnid kellegist ka 10 cm kauguselt mööda tuleb öelda "Pardon". Linnas läksin Virgini poodi, kus olid suured allahindlused. Ostsin sealt omale Gorillade plaadi Demon days ja sõpradele midagi. Plaan oli veel läbi minna Jakobiinide kirikust, mis pidi olema seest maalitud. Seadsingi sammud kiriku poole, aga tee viis üle Kapitooliumi väljaku, kus oli üles pandud aafriklaste turg. Seal müüdi seda nänni, mida aafriklased ikka müüvad. Erinevate maade lipud, kellad, ehted, päikeseprillid, vööd ja puumaskid, mis seinale riputatakse. Ühe müüja käest ostsin omale kaelakee (very good price) ;) ja teise käest käevõrude komplekti. Teine müüja ei osanud inglise keelt ja siis ma pursissin seal oma prantsuse keelt ja sain hakkama. Edasi läksin kirikusse, see polnud midagi erilist. Oli küll ilusasti värviline, aga polnud võrreldavgi Albiga. Tagasiteel metroose astusin veel läbi üest poest, kus ostsin õdedele kingid. Ja tulin koju. Bussiga sõidame alati mööda surnuaiast. Need on siin päris õudsad. Igal suguvõsal on oma kivist krüptid, kus on 6 kohta tavaliselt. Kui keeg peres sureb võetakse sahtlist välja eelmine luukere ja pannakse uus surnu asemele, ja nii läbi aegade. Tuletas mulle kohe meelde Zola raamatut "Thérèse Raquin", kus Laurent käis pidevalt morgis otsimas Camille surnukeha.
Reedel tõusime vara, et alustada sõitu Püreneedesse. Evelyn oli ühe sõbraga, kes elab seal, kokkuleppinud matka. Kogu see ala, kus me matka tegime oli karjamaa, seega iga 2 või 3 sammutagant olid lambapabulad ja lehma koogid. Sääski seal ei olnud, sest me asusime 1300m kõrgusel aga junnide tõttu oli palju kärbsied. Ilm oli ideaalne matkamiseks päike paistis soojalt, aga sama puhus ka jahe tuul. Üles kõndides möödusime pidevalt marmor kividest, mis olid hästi ilusad. Üles jõudes nägime kaugemate mägede lumiseid tippe ja ka Püreneede kõrgeimat tippu. Oleks näinud ka Hispaaniat, kui teised mäed poleks ees olnud :) Enne alla minemist tegime veel mõnusa pikniku. Allaminek oli raskem, kui tõus, sest me tulime mööda rohelist karjamaad, aga laskusime mööda järsku kiviklibust pinnast. Pärast kiviklilbu jõudsime metsa alla, kus allalangenud ja poolenisti mädanenud lehtede vahel roomasid 10 sentimeetrised nälkjad. Lehtedel oli väga libe kõndida ja mitu korda pääsesin napilt kukkumisest. Ma sain sealt metsa alt oma herbaariumisse eostega sõnajala. Ma loodan, et see kuivab ilusasti ära. Kokku tegime umbes 8-9 kilomeetrise matka. Kojujõudes olime kõik läbi omadega ja vedelesime niisama. Ma avastasin endal päikesepõletuse õlgadel, kuigi olin pannud päikesekreemi. Määrisin peale põletusvastast kreemi ja lõpetasin järgmise Harry Potteri raamatu lugemise. Ma ei tea, kas ma olen maininud, et ma loen siin Harry Potterit. Azkabani vang ja Tulepeeker on juba läbi. Nüüd võtsin ette Fööniksi ordu. Igatahes õhtul oli meie külas kontsert ja ilutulestik, sest 14 juuli on Prantsusmaa iseseisvuspäev. Suurlinnad pidutsevad õigel päeval ning väiksemad külad päev varem või hiljem. Täna peaks olema Toulousis kontsert ja ilutulestik, aga kui vihma hakkab sadama, siis me ei lähe.

Safari

Ma armastan merd! Tingimused randa minemiseks olid ideaalsed. Päike paistis, kerge merebriis ja vesi oli hästi soe. Kuna vesi oli just natukeaega tagasi soojaks läinud polnud veel vetikaid ja millimallikaid.
Randa sõitsime mööda teed, mida kutsutakse rannamaantee. Möödusime mitmest suurest soolase veega järvest , mis tekkisid siis, kui meri taandus. Nendes järvedes pesitsevad flamingod. Rannast saime olla poolteist tundi ja siis läksime ratsutamiskohta, mis asus lähedal. Seal olid veel mitmed teised ratsakeskused ka ja kämpingud, kus rahvas puhkas. Kuna oli palju inimesi, kes kella kuuesele matkale tulid jagati grupp kaheks. Mina olin selles, mis natuke hiljem lahkus. Sõitsime kohalikku tõugu hobustega, kelle põhivärvus oli valge. Mina sain hobuse nimega Arthur. Matk toimus mereäärde läbi looduskaitse ala, mööda liivadüüne ja siis ringiga tagasi talli. Kogu tee kulges hanereas jalutades, mida juhtis üks mees. Kõval ratsutas veel üks naine, kes vaatas, et kõik oleks ikka korras. Kuna mõndade hobused jäid vahepeal seisma, et rohtu ampsata, sai vahepeal traavi ka teha, et teistele järgi jõuda. Mööda randa ratsutades, mis oli reserveeritud hobustele, sattusime kokku nudistidega. Nad olid tulnud valesse randa, sest nudistide rand oli kõrval. Ühel hetkel läks treener kahe tüdrukuga grupi ette ning juba järgmine hetk nad tegid galoppi. Ma oleks tahtnud ka, aga kuna see naine ei osanud inglise keelt, siis ma ei teadnud. Ometigi ma ei lasknud end heidutada. Kuna ma olin hanereas lõpupoole, peatasin ma hobuse, et teised mööda lasta ja hiljem galopis järgi minna. Aga kuna teised ei osanud oma hobuseid minust mööda juhtida ja Artur oli väga innukas hobune, siis ta tammus mõnda aega kohapeal ja kui rivi algus oli juba edasi jõudnud, pani ta galopis järgi. Teised hobused ratsanikega mu taga läksid ka galoppi ja võiks öelda, et ma pakkusin neile unustamatu elamuse. Matk kestis 2 tundi. Talli jõudes istusin autosse ja me sõitsime prantslaste suvituslinna La Grande Motte. See linn ärkab ellu suve saabudes, kui inimesed naasevad sinna oma suvepuhkust veetma. Linn ehitati umbes 60-80ndate vahel. Tol ajal mingeid piiranguid majade ehitamisel polnud ja seega see linn näib pärinevat tulevikust. Kõrged majad on erinevatest geomeetrilistest kujunditest inspireeritud. Üks maja oli ka munakujuline.
Pühapäeval asusime tagasiteele Toulouse. Poole teepeale jäi Signan'i safari. See on suurim safari siin kandis ja see oli lihtsalt vinge. Sõitsime autoga kassasse, kust saime omale kaardi ja alustasime safariga. Väga lahe oli sõita aafrika loomade vahel ja tekkis tunne nagu polekski Prantsusmaal, vaid Aafrikas. Kõik antiloobid jaanalinnud ja teised loomad elasid koos, eraldi olid vaid lõvid ja karud. Safari läbi, sai minna jalutama loomaaeda. Ma tegin Evelyni peegelkaameraga palju pilte erinevatest lahedatest loomadest. Näiteks olid seal valged paabulinnud. Safarist lahkusime väsinuna aga rõõmsatujuliselt.

Elust ja toidust

Loomaaed polnud selline nagu Eestis. See oli tasuta ja toimis p6him6ttelisetlt nagu park. Inimesed käisid seal oma jooksutrenni tegemas jne. Ala oli suur ja palju oli lihtsalt metsa, kui k6ndisid ühe tarandiku juurest teise juurde. Lahe oli see, et k6iks Aafrika loomad olid pandud ühte tarandikku- taimtoidulised muidugi. Nägin seal ka selliseid loomi, keda Eestis pole: gepardid, kaelkirjakud, ninasarvikud, sebrad, fossad, nandud ja jaanalinnud. Kuna oli kuum ilm, vedelesid paljud loomad kusagil kaugemal puude all. Osa, mille eest me pidime maksma, oli troopikamaja. Seal lendasid linnud lahtiselt ringi, olid kaimanid, maod, sisalikud, konnad jm.
Neljapäeval läksime akvaariumiparki. Kassasse oli hullult pikk järjekord, mis ulatus majast välja. Seal oli palju lahedaid kalu. Esimest kirda nägin saaghaid, see kellel on nina otsas saag, ja selliseid haisid, kellel olid hambad väljas isegi, kui nad l6uad kinni panid, tundus nagu nad irvitaks kurjalt. Pilti ma kahjuks ei saanud teha, sest välku ei tohtinud kasutada ja seal oli liiga pime, et teha mitte udune. Seal oli ka selline akvaarium, kus sai veeelukaid katsuda. Ma muidugi kastuasin v6imalust. Seal olid meritähed, merikurgid, raid, dogfish ja lestad. Paljud loomad vedelesid seina ääres, et neid ei näpitaks. L6puks käisime Evelinyga orkaani vms simulaatoris. See oli suur kast, mis asus 6ues. Sisenedes pidime k6ik v6tma prillid, et tuulega silmad ära ei kuivaks. Ruumis olid stanged, kust sai kinni hoida. Eespool ridades seisid meie ees ühed pikad mehed, mis oli n6me, sest nad oleks v6inud vabalt ka tagapool seista, aga nagu prantslastel ikka on "kes ees, see mees". Algas sellega, et meile lasti n6rgalt tuult ja seinale näidati videoklippe vastavalt tuule tugevusele. Tuul läks aina tugevamaks ja l6puks oli see 130 km/h. Mulle see erilist elamust ei pakkunud, sest need pikad tüübid v6tsid kogu tuule kinni. Evelin ütles ka "kui orkaan tuleb, v6ta 3 pikka kutti ette ja ei juhtu suga midagi". Pärast akvaariumi jalutasime ostukomplaksi juurde. See oli lahtine ostukeskus, kus hallil ei olnud katust peal. Poodidesse ei viitsinud eriti minna, sest siin on praegu allahindlused ja rahvas on hullumas. Igalepoole on pikad järjekorrad.
Reedel käisime rongiga s6itmas. See polund mingi tavaline rong, vaid aururong. Alguses ma m6tlesin, et "OK, lähen istun siis seal rongis ja loksun". Tegelikult oli see hoopis muud, kui tavaline rongis6it. Raudtee kulges mägedevahelt üle j6gede ja läbi tunnelite. Me valisime poollahtise vaguni, kus polnud aknaid ees. Rongi s6it algas läbi 800 meetrise tunneli. Seal oli pime ja vagun oli n6rgalt valgustatud. Kogu veduri suits tuli vagunisse ja mulle tundus, nagu mingid putukad oleks mu jalgade peal. Kui tunnelist välja j6udsime nägin, et see mis tundus nagu putukad oli tegelikult tahm. K6ikide riided ja näod olid kaetud tahma tükkidega ning m6nedel oli 6nnestunud see juba laiali h66ruda. L6pp-peatuses läksime maha ja pesime vetsus oma näod ära. Meil oli tagasi rongini 2 tundi aega ning selle aja kulutasime jalutamisele ja söömisele.
Tagasi s6ites hüppasime poolepealt maha ja läksime bambuseparki. Ma poleks kunagi osanud arvata, et bambused nii vinged on. Seal oli bambusemets mitmekümne meetriste bambustega. Tehtud oli ka Bambuse labürint, mis oli päris keeruline, aga välja sealt saime. Lisaks bambustele olid seal ka hiidsekvoiad, lihasööjaid taimi täis kasvuhoone, bonsaid, vesiroosid ja lootosed ning erinevad troopilisevilja taimed (banaan, papaa, ananass jne). Nüüd on lahendatud müsteerium, kuidas kasvavad ananassid. Pargist väljumine toimus läbi poe, kust Evelin ostis omale aia jaoks bambuse, mis ei kasva väga k6rgeks. 6htul mängisin lastega Just Dance ja pärast isa mängis nendega spordi mänge. Ma olen juba päris pro Assasins Creed mängus.
Täna lähme pärast l6unasööki randa ja 6htul lähen ma kahetunnisele ratsamatkale. Wiiii!!

Nüüd räägiksin natuke prantslaste söömis harjumustest. Pühendatud Getterile (no hate). Hommikusöögiks süüakse siin ainult magusat, kui üldse midagi. M6ned v6tavad lihtsalt kohvi ja asi ants. Sellest tulebki nimetus petit déjeuner ehk väike l6una. L6unasööki süüakse kella 12 ja 2 vahel ning 6htusöögil pole kindlat aega.
Tavaliselt enne sööki süüakse sinki ja hästi magusat melonit. Ma v6tan ainult melonit. Edasi tuleb rammusam söök. Millegi pärast prantslased eelistavad liha puu-,juur- ja köögiviljadele. Liha küpsusastme valikul on siin 4 varianti: täiesti küps (prantslased üldiselt seda ei söö); pool toores, mis on seest verine aga pealt küps; siis selline liha, mis pannakse grillile hops ühtepidi-hops teistpidi ja taldrikule ning viimane on küpsetamata ehk täiesti verine liha. Vastik on vaadata kui nad seda liha l6ikavad ja sealt verd immitseb välja. Makaronide puhul on kombeks need lauale tuua ja siis segada toore munaga. Üks vastikumaid prantslaste toite on tartar. Taldikul on erinevad maitseained ja taimed ning keskel on toore hakkliha kuhi, millel on peal toores muna. Need segatakse k6ik omavahel ja siis süüakse. Nagu ma mainisin, siis puuvilju ja marju nad eriti ei söö. Saiu on siin palju erinevaid ja k6ik väga head. K6ige tavalisemad on boulangeriesse minnes croissant, baguette ja shokolaadi saiake. Vorstidel on palju erinevaid maitseid, aga ma pole veel leidnud ühtegi, mis mulle maitseks ning muidugi on juuste palju. Juustud on head, ainut kitsejuustu ma ei kannata, sest need maitsevad samamoodi nagu haiseb kitsekari.
Poodi minnes saab k6iki asju osta vaid suurtes kogustes. Isegi jäätist ei müüda lahtiselt, vaid tuleb osta pakke, kus on siis 6 v6i 8 jäätist sees.
Kindlasti ma veel unustasin midagi, aga eks ma siis kirjutan, kui meelde tuleb.