Püreneed ja kingid

Teisipäeval tuli meile külla Matti vend oma naisega. Nad olid läheduses ja otsustasid läbi tulla,  tegelikult elavad nad Alpides. Õhtul sõime toitu nimega raclette. See seisneb selles, et laual on kuumuse allikas, mille juures saab juustu sulatada väikeste pannikeste peal. Taldrikule tuleb tõsta kartulit, vorsti jms ning siis sulanud juustuga üle valada. Väga maitsev. Pärast söömist hakkasime mängima erinevaid kaardimänge ja siis läksime magama.
Kolmapäeval hoidsin hommikul Wyattit ja teised läksid prügimäele ehitussodi ära viskama ja poodi. Kui nad tagasi tulid, seadsin oma sammud linna poole. Ma käisin Augustinide muuseumis. See on vana Augustinide klooster, mis muudeti muuseumiks. Alla 18 aastased said sinna tasuta. Ma võtsin pileti tavanäitusele ja ka ajutisele. Tavanäitusel olid gooti ja romaani skulptuurid ning 17 kuni 20 sajandi maalid (nt Brueghel ja Guardi). Ajutise näituse nimi oli "Corps et Ombres" ehk "Kehad ja varjud". Nimi tulenes sellest, et näitusel olid maalid, kus oli kasutatud keldriluugi valgust (Caravaggio jne). Kui ma õhtul koju jõudsin tegime juustufondüüd.

Neljapäeval oli mul plaan minna poodlema suurde ostukeskuste rajooni, mis asub linnast väljas. Sinna saab bussiga linna sõites ja edasi trammiga. Kahjuks või õnneks pidin ma oma plaani muutma, sest buss jäi hiljaks  tund aega ja mul oleks jäänud vähe aega poodides tuuseldamiseks. Otsustasin lihtsalt linna sõita. Prantslased on väga viisakad inimesed. Bussipeatuses teretatakse üksteist ning kui üks tüüp hakkas busipeatuses küpsiseid sööma, pakkus ta teistele ka. Kui varem hoiti bussides aknad lahti, siis nüüd on need kinni ja töötab hoopis konditsioneer. Vabandamisega on siin selline komme, et kui kõnnid kellegist ka 10 cm kauguselt mööda tuleb öelda "Pardon". Linnas läksin Virgini poodi, kus olid suured allahindlused. Ostsin sealt omale Gorillade plaadi Demon days ja sõpradele midagi. Plaan oli veel läbi minna Jakobiinide kirikust, mis pidi olema seest maalitud. Seadsingi sammud kiriku poole, aga tee viis üle Kapitooliumi väljaku, kus oli üles pandud aafriklaste turg. Seal müüdi seda nänni, mida aafriklased ikka müüvad. Erinevate maade lipud, kellad, ehted, päikeseprillid, vööd ja puumaskid, mis seinale riputatakse. Ühe müüja käest ostsin omale kaelakee (very good price) ;) ja teise käest käevõrude komplekti. Teine müüja ei osanud inglise keelt ja siis ma pursissin seal oma prantsuse keelt ja sain hakkama. Edasi läksin kirikusse, see polnud midagi erilist. Oli küll ilusasti värviline, aga polnud võrreldavgi Albiga. Tagasiteel metroose astusin veel läbi üest poest, kus ostsin õdedele kingid. Ja tulin koju. Bussiga sõidame alati mööda surnuaiast. Need on siin päris õudsad. Igal suguvõsal on oma kivist krüptid, kus on 6 kohta tavaliselt. Kui keeg peres sureb võetakse sahtlist välja eelmine luukere ja pannakse uus surnu asemele, ja nii läbi aegade. Tuletas mulle kohe meelde Zola raamatut "Thérèse Raquin", kus Laurent käis pidevalt morgis otsimas Camille surnukeha.
Reedel tõusime vara, et alustada sõitu Püreneedesse. Evelyn oli ühe sõbraga, kes elab seal, kokkuleppinud matka. Kogu see ala, kus me matka tegime oli karjamaa, seega iga 2 või 3 sammutagant olid lambapabulad ja lehma koogid. Sääski seal ei olnud, sest me asusime 1300m kõrgusel aga junnide tõttu oli palju kärbsied. Ilm oli ideaalne matkamiseks päike paistis soojalt, aga sama puhus ka jahe tuul. Üles kõndides möödusime pidevalt marmor kividest, mis olid hästi ilusad. Üles jõudes nägime kaugemate mägede lumiseid tippe ja ka Püreneede kõrgeimat tippu. Oleks näinud ka Hispaaniat, kui teised mäed poleks ees olnud :) Enne alla minemist tegime veel mõnusa pikniku. Allaminek oli raskem, kui tõus, sest me tulime mööda rohelist karjamaad, aga laskusime mööda järsku kiviklibust pinnast. Pärast kiviklilbu jõudsime metsa alla, kus allalangenud ja poolenisti mädanenud lehtede vahel roomasid 10 sentimeetrised nälkjad. Lehtedel oli väga libe kõndida ja mitu korda pääsesin napilt kukkumisest. Ma sain sealt metsa alt oma herbaariumisse eostega sõnajala. Ma loodan, et see kuivab ilusasti ära. Kokku tegime umbes 8-9 kilomeetrise matka. Kojujõudes olime kõik läbi omadega ja vedelesime niisama. Ma avastasin endal päikesepõletuse õlgadel, kuigi olin pannud päikesekreemi. Määrisin peale põletusvastast kreemi ja lõpetasin järgmise Harry Potteri raamatu lugemise. Ma ei tea, kas ma olen maininud, et ma loen siin Harry Potterit. Azkabani vang ja Tulepeeker on juba läbi. Nüüd võtsin ette Fööniksi ordu. Igatahes õhtul oli meie külas kontsert ja ilutulestik, sest 14 juuli on Prantsusmaa iseseisvuspäev. Suurlinnad pidutsevad õigel päeval ning väiksemad külad päev varem või hiljem. Täna peaks olema Toulousis kontsert ja ilutulestik, aga kui vihma hakkab sadama, siis me ei lähe.