Saturday, July 14, 2012

Püreneed ja kingid

Teisipäeval tuli meile külla Matti vend oma naisega. Nad olid läheduses ja otsustasid läbi tulla,  tegelikult elavad nad Alpides. Õhtul sõime toitu nimega raclette. See seisneb selles, et laual on kuumuse allikas, mille juures saab juustu sulatada väikeste pannikeste peal. Taldrikule tuleb tõsta kartulit, vorsti jms ning siis sulanud juustuga üle valada. Väga maitsev. Pärast söömist hakkasime mängima erinevaid kaardimänge ja siis läksime magama.
Kolmapäeval hoidsin hommikul Wyattit ja teised läksid prügimäele ehitussodi ära viskama ja poodi. Kui nad tagasi tulid, seadsin oma sammud linna poole. Ma käisin Augustinide muuseumis. See on vana Augustinide klooster, mis muudeti muuseumiks. Alla 18 aastased said sinna tasuta. Ma võtsin pileti tavanäitusele ja ka ajutisele. Tavanäitusel olid gooti ja romaani skulptuurid ning 17 kuni 20 sajandi maalid (nt Brueghel ja Guardi). Ajutise näituse nimi oli "Corps et Ombres" ehk "Kehad ja varjud". Nimi tulenes sellest, et näitusel olid maalid, kus oli kasutatud keldriluugi valgust (Caravaggio jne). Kui ma õhtul koju jõudsin tegime juustufondüüd.

Neljapäeval oli mul plaan minna poodlema suurde ostukeskuste rajooni, mis asub linnast väljas. Sinna saab bussiga linna sõites ja edasi trammiga. Kahjuks või õnneks pidin ma oma plaani muutma, sest buss jäi hiljaks  tund aega ja mul oleks jäänud vähe aega poodides tuuseldamiseks. Otsustasin lihtsalt linna sõita. Prantslased on väga viisakad inimesed. Bussipeatuses teretatakse üksteist ning kui üks tüüp hakkas busipeatuses küpsiseid sööma, pakkus ta teistele ka. Kui varem hoiti bussides aknad lahti, siis nüüd on need kinni ja töötab hoopis konditsioneer. Vabandamisega on siin selline komme, et kui kõnnid kellegist ka 10 cm kauguselt mööda tuleb öelda "Pardon". Linnas läksin Virgini poodi, kus olid suured allahindlused. Ostsin sealt omale Gorillade plaadi Demon days ja sõpradele midagi. Plaan oli veel läbi minna Jakobiinide kirikust, mis pidi olema seest maalitud. Seadsingi sammud kiriku poole, aga tee viis üle Kapitooliumi väljaku, kus oli üles pandud aafriklaste turg. Seal müüdi seda nänni, mida aafriklased ikka müüvad. Erinevate maade lipud, kellad, ehted, päikeseprillid, vööd ja puumaskid, mis seinale riputatakse. Ühe müüja käest ostsin omale kaelakee (very good price) ;) ja teise käest käevõrude komplekti. Teine müüja ei osanud inglise keelt ja siis ma pursissin seal oma prantsuse keelt ja sain hakkama. Edasi läksin kirikusse, see polnud midagi erilist. Oli küll ilusasti värviline, aga polnud võrreldavgi Albiga. Tagasiteel metroose astusin veel läbi üest poest, kus ostsin õdedele kingid. Ja tulin koju. Bussiga sõidame alati mööda surnuaiast. Need on siin päris õudsad. Igal suguvõsal on oma kivist krüptid, kus on 6 kohta tavaliselt. Kui keeg peres sureb võetakse sahtlist välja eelmine luukere ja pannakse uus surnu asemele, ja nii läbi aegade. Tuletas mulle kohe meelde Zola raamatut "Thérèse Raquin", kus Laurent käis pidevalt morgis otsimas Camille surnukeha.
Reedel tõusime vara, et alustada sõitu Püreneedesse. Evelyn oli ühe sõbraga, kes elab seal, kokkuleppinud matka. Kogu see ala, kus me matka tegime oli karjamaa, seega iga 2 või 3 sammutagant olid lambapabulad ja lehma koogid. Sääski seal ei olnud, sest me asusime 1300m kõrgusel aga junnide tõttu oli palju kärbsied. Ilm oli ideaalne matkamiseks päike paistis soojalt, aga sama puhus ka jahe tuul. Üles kõndides möödusime pidevalt marmor kividest, mis olid hästi ilusad. Üles jõudes nägime kaugemate mägede lumiseid tippe ja ka Püreneede kõrgeimat tippu. Oleks näinud ka Hispaaniat, kui teised mäed poleks ees olnud :) Enne alla minemist tegime veel mõnusa pikniku. Allaminek oli raskem, kui tõus, sest me tulime mööda rohelist karjamaad, aga laskusime mööda järsku kiviklibust pinnast. Pärast kiviklilbu jõudsime metsa alla, kus allalangenud ja poolenisti mädanenud lehtede vahel roomasid 10 sentimeetrised nälkjad. Lehtedel oli väga libe kõndida ja mitu korda pääsesin napilt kukkumisest. Ma sain sealt metsa alt oma herbaariumisse eostega sõnajala. Ma loodan, et see kuivab ilusasti ära. Kokku tegime umbes 8-9 kilomeetrise matka. Kojujõudes olime kõik läbi omadega ja vedelesime niisama. Ma avastasin endal päikesepõletuse õlgadel, kuigi olin pannud päikesekreemi. Määrisin peale põletusvastast kreemi ja lõpetasin järgmise Harry Potteri raamatu lugemise. Ma ei tea, kas ma olen maininud, et ma loen siin Harry Potterit. Azkabani vang ja Tulepeeker on juba läbi. Nüüd võtsin ette Fööniksi ordu. Igatahes õhtul oli meie külas kontsert ja ilutulestik, sest 14 juuli on Prantsusmaa iseseisvuspäev. Suurlinnad pidutsevad õigel päeval ning väiksemad külad päev varem või hiljem. Täna peaks olema Toulousis kontsert ja ilutulestik, aga kui vihma hakkab sadama, siis me ei lähe.






Tuesday, July 10, 2012

Safari

Ma armastan merd! Tingimused randa minemiseks olid ideaalsed. Päike paistis, kerge merebriis ja vesi oli hästi soe. Kuna vesi oli just natukeaega tagasi soojaks läinud polnud veel vetikaid ja millimallikaid.
Randa sõitsime mööda teed, mida kutsutakse rannamaantee. Möödusime mitmest suurest soolase veega järvest , mis tekkisid siis, kui meri taandus. Nendes järvedes pesitsevad flamingod. Rannast saime olla poolteist tundi ja siis läksime ratsutamiskohta, mis asus lähedal. Seal olid veel mitmed teised ratsakeskused ka ja kämpingud, kus rahvas puhkas. Kuna oli palju inimesi, kes kella kuuesele matkale tulid jagati grupp kaheks. Mina olin selles, mis natuke hiljem lahkus. Sõitsime kohalikku tõugu hobustega, kelle põhivärvus oli valge. Mina sain hobuse nimega Arthur. Matk toimus mereäärde läbi looduskaitse ala, mööda liivadüüne ja siis ringiga tagasi talli. Kogu tee kulges hanereas jalutades, mida juhtis üks mees. Kõval ratsutas veel üks naine, kes vaatas, et kõik oleks ikka korras. Kuna mõndade hobused jäid vahepeal seisma, et rohtu ampsata, sai vahepeal traavi ka teha, et teistele järgi jõuda. Mööda randa ratsutades, mis oli reserveeritud hobustele, sattusime kokku nudistidega. Nad olid tulnud valesse randa, sest nudistide rand oli kõrval. Ühel hetkel läks treener kahe tüdrukuga grupi ette ning juba järgmine hetk nad tegid galoppi. Ma oleks tahtnud ka, aga kuna see naine ei osanud inglise keelt, siis ma ei teadnud. Ometigi ma ei lasknud end heidutada. Kuna ma olin hanereas lõpupoole, peatasin ma hobuse, et teised mööda lasta ja hiljem galopis järgi minna. Aga kuna teised ei osanud oma hobuseid minust mööda juhtida ja Artur oli väga innukas hobune, siis ta tammus mõnda aega kohapeal ja kui rivi algus oli juba edasi jõudnud, pani ta galopis järgi. Teised hobused ratsanikega mu taga läksid ka galoppi ja võiks öelda, et ma pakkusin neile unustamatu elamuse. Matk kestis 2 tundi. Talli jõudes istusin autosse ja me sõitsime prantslaste suvituslinna La Grande Motte. See linn ärkab ellu suve saabudes, kui inimesed naasevad sinna oma suvepuhkust veetma. Linn ehitati umbes 60-80ndate vahel. Tol ajal mingeid piiranguid majade ehitamisel polnud ja seega see linn näib pärinevat tulevikust. Kõrged majad on erinevatest geomeetrilistest kujunditest inspireeritud. Üks maja oli ka munakujuline.
Pühapäeval asusime tagasiteele Toulouse. Poole teepeale jäi Signan'i safari. See on suurim safari siin kandis ja see oli lihtsalt vinge. Sõitsime autoga kassasse, kust saime omale kaardi ja alustasime safariga. Väga lahe oli sõita aafrika loomade vahel ja tekkis tunne nagu polekski Prantsusmaal, vaid Aafrikas. Kõik antiloobid jaanalinnud ja teised loomad elasid koos, eraldi olid vaid lõvid ja karud. Safari läbi, sai minna jalutama loomaaeda. Ma tegin Evelyni peegelkaameraga palju pilte erinevatest lahedatest loomadest. Näiteks olid seal valged paabulinnud. Safarist lahkusime väsinuna aga rõõmsatujuliselt.













Saturday, July 7, 2012

Elust ja toidust

Loomaaed polnud selline nagu Eestis. See oli tasuta ja toimis p6him6ttelisetlt nagu park. Inimesed käisid seal oma jooksutrenni tegemas jne. Ala oli suur ja palju oli lihtsalt metsa, kui k6ndisid ühe tarandiku juurest teise juurde. Lahe oli see, et k6iks Aafrika loomad olid pandud ühte tarandikku- taimtoidulised muidugi. Nägin seal ka selliseid loomi, keda Eestis pole: gepardid, kaelkirjakud, ninasarvikud, sebrad, fossad, nandud ja jaanalinnud. Kuna oli kuum ilm, vedelesid paljud loomad kusagil kaugemal puude all. Osa, mille eest me pidime maksma, oli troopikamaja. Seal lendasid linnud lahtiselt ringi, olid kaimanid, maod, sisalikud, konnad jm.
Neljapäeval läksime akvaariumiparki. Kassasse oli hullult pikk järjekord, mis ulatus majast välja. Seal oli palju lahedaid kalu. Esimest kirda nägin saaghaid, see kellel on nina otsas saag, ja selliseid haisid, kellel olid hambad väljas isegi, kui nad l6uad kinni panid, tundus nagu nad irvitaks kurjalt. Pilti ma kahjuks ei saanud teha, sest välku ei tohtinud kasutada ja seal oli liiga pime, et teha mitte udune. Seal oli ka selline akvaarium, kus sai veeelukaid katsuda. Ma muidugi kastuasin v6imalust. Seal olid meritähed, merikurgid, raid, dogfish ja lestad. Paljud loomad vedelesid seina ääres, et neid ei näpitaks. L6puks käisime Evelinyga orkaani vms simulaatoris. See oli suur kast, mis asus 6ues. Sisenedes pidime k6ik v6tma prillid, et tuulega silmad ära ei kuivaks. Ruumis olid stanged, kust sai kinni hoida. Eespool ridades seisid meie ees ühed pikad mehed, mis oli n6me, sest nad oleks v6inud vabalt ka tagapool seista, aga nagu prantslastel ikka on "kes ees, see mees". Algas sellega, et meile lasti n6rgalt tuult ja seinale näidati videoklippe vastavalt tuule tugevusele. Tuul läks aina tugevamaks ja l6puks oli see 130 km/h. Mulle see erilist elamust ei pakkunud, sest need pikad tüübid v6tsid kogu tuule kinni. Evelin ütles ka "kui orkaan tuleb, v6ta 3 pikka kutti ette ja ei juhtu suga midagi". Pärast akvaariumi jalutasime ostukomplaksi juurde. See oli lahtine ostukeskus, kus hallil ei olnud katust peal. Poodidesse ei viitsinud eriti minna, sest siin on praegu allahindlused ja rahvas on hullumas. Igalepoole on pikad järjekorrad.
Reedel käisime rongiga s6itmas. See polund mingi tavaline rong, vaid aururong. Alguses ma m6tlesin, et "OK, lähen istun siis seal rongis ja loksun". Tegelikult oli see hoopis muud, kui tavaline rongis6it. Raudtee kulges mägedevahelt üle j6gede ja läbi tunnelite. Me valisime poollahtise vaguni, kus polnud aknaid ees. Rongi s6it algas läbi 800 meetrise tunneli. Seal oli pime ja vagun oli n6rgalt valgustatud. Kogu veduri suits tuli vagunisse ja mulle tundus, nagu mingid putukad oleks mu jalgade peal. Kui tunnelist välja j6udsime nägin, et see mis tundus nagu putukad oli tegelikult tahm. K6ikide riided ja näod olid kaetud tahma tükkidega ning m6nedel oli 6nnestunud see juba laiali h66ruda. L6pp-peatuses läksime maha ja pesime vetsus oma näod ära. Meil oli tagasi rongini 2 tundi aega ning selle aja kulutasime jalutamisele ja söömisele.
Tagasi s6ites hüppasime poolepealt maha ja läksime bambuseparki. Ma poleks kunagi osanud arvata, et bambused nii vinged on. Seal oli bambusemets mitmekümne meetriste bambustega. Tehtud oli ka Bambuse labürint, mis oli päris keeruline, aga välja sealt saime. Lisaks bambustele olid seal ka hiidsekvoiad, lihasööjaid taimi täis kasvuhoone, bonsaid, vesiroosid ja lootosed ning erinevad troopilisevilja taimed (banaan, papaa, ananass jne). Nüüd on lahendatud müsteerium, kuidas kasvavad ananassid. Pargist väljumine toimus läbi poe, kust Evelin ostis omale aia jaoks bambuse, mis ei kasva väga k6rgeks. 6htul mängisin lastega Just Dance ja pärast isa mängis nendega spordi mänge. Ma olen juba päris pro Assasins Creed mängus.
Täna lähme pärast l6unasööki randa ja 6htul lähen ma kahetunnisele ratsamatkale. Wiiii!!

Nüüd räägiksin natuke prantslaste söömis harjumustest. Pühendatud Getterile (no hate). Hommikusöögiks süüakse siin ainult magusat, kui üldse midagi. M6ned v6tavad lihtsalt kohvi ja asi ants. Sellest tulebki nimetus petit déjeuner ehk väike l6una. L6unasööki süüakse kella 12 ja 2 vahel ning 6htusöögil pole kindlat aega.
Tavaliselt enne sööki süüakse sinki ja hästi magusat melonit. Ma v6tan ainult melonit. Edasi tuleb rammusam söök. Millegi pärast prantslased eelistavad liha puu-,juur- ja köögiviljadele. Liha küpsusastme valikul on siin 4 varianti: täiesti küps (prantslased üldiselt seda ei söö); pool toores, mis on seest verine aga pealt küps; siis selline liha, mis pannakse grillile hops ühtepidi-hops teistpidi ja taldrikule ning viimane on küpsetamata ehk täiesti verine liha. Vastik on vaadata kui nad seda liha l6ikavad ja sealt verd immitseb välja. Makaronide puhul on kombeks need lauale tuua ja siis segada toore munaga. Üks vastikumaid prantslaste toite on tartar. Taldikul on erinevad maitseained ja taimed ning keskel on toore hakkliha kuhi, millel on peal toores muna. Need segatakse k6ik omavahel ja siis süüakse. Nagu ma mainisin, siis puuvilju ja marju nad eriti ei söö. Saiu on siin palju erinevaid ja k6ik väga head. K6ige tavalisemad on boulangeriesse minnes croissant, baguette ja shokolaadi saiake. Vorstidel on palju erinevaid maitseid, aga ma pole veel leidnud ühtegi, mis mulle maitseks ning muidugi on juuste palju. Juustud on head, ainut kitsejuustu ma ei kannata, sest need maitsevad samamoodi nagu haiseb kitsekari.
Poodi minnes saab k6iki asju osta vaid suurtes kogustes. Isegi jäätist ei müüda lahtiselt, vaid tuleb osta pakke, kus on siis 6 v6i 8 jäätist sees.
Kindlasti ma veel unustasin midagi, aga eks ma siis kirjutan, kui meelde tuleb.




Wednesday, July 4, 2012

Montpellier

Laupäeval alustasime oma s6itu Montpellier'i poole- Matt'i 6ele külla. Teel läksime läbi ka Carcassonnest. Imeilus keskaegne vanalinn. See nägi välja, justkui muinasjutust välja hüpanud- uhked tornid, gooti kirik, loss jne. See vohas turismist, k6ik poed olid nännipoed ja söögikohad kallid. Kahjuks oli ilm natuke sombune, sest muidu oleks linnast näinud ka Püreneede lumiseid tippe. Seal oli väga palju tuvisid, kes elasid kaitsemüüri tekkinud aukudes, minu jaoks natuke ebameeldiv, aga prantslastele tuvid meeldivad. Nad panevad isegi oma aedadesse tuvimaju.
Carcassonne nähtud s6itsime Montpellieri poole. Kui Toulouse on ümbritsetud nisu-, maisi- ja päevalillep6ldudest, siis Montpellieris on enamasti viinamarjaistandused.
Matti 6de Julie elab väga uhkes majas. Majas käib veel remont ja aed pole ka veel täiesti valmis. Neil on bassein ja aed on kaetud kunstmuruga, sest suvekuudel on siin nii kuum, et rohi kuivab alati ära. Siin majas elab neli last- Timothé, Manon, Arthur ja Mateo ning Berni alpi karjakoer Ganjau. Alguses oli koere nimi Ganja, mis tähendab siinses slängis kanepit, aga laste pärast muudeti nimi Ganjauks. Kuna siin majaso on nii palju lapsi, käib pidevalt üks triangel. Omapärane on siin see, et kuna me asume Vahemere ääres laulavad siin pidevalt tsirkaadid. Alguses see häris, aga nüüd olen juba harjunud.
Pühapäeval käisime k6ik koos kinos Jääaeg 4 vaatamas. Lahe film oli. Siin on muide selline komme, et kinopiletil on ainult saali number ja istekohta pole seega see, kes varem tuleb saab parema koha. Esmaspäeval jalutasime Montpellier'is. Siin on k6ik majad ehitatud valgetest kividest. Linnas on kolm trammiliini. Trammid on siin k6ik värviliste motiividega kaunistatud nt sinine valgete pääsukestega jne. L6unaks s6ime wok'i ja nüüdseks olen ma 6ppinud juba pulkadega sööma. Jalutasime pargis ja Wyatt käis mänguplatsil. Siin on kodutud eriti julgeks läinud, sest nad olid ehitanud omale k6rgete pargi puude otsa platvormid, kus nad elavad. Oksad olid täis riputatud pesu ja puude all olid erinevad madratsid. Ma ei julgenud avalikult pilti neist teha, sest kunagi ei v6i teada kodutuid ja siis tegin hoopis salaja. Seejärel läksime shoppama. Ma ostsin omale teksad ja ühe pluusi ning maksin nende eest esimest korda oma elus kaardiga. Ostsime lastele ka kingitused ja siis tulime koju tagasi.
Teisipäeval läksime vaatama Grottes de Clamouse koobastikku. Teel s6itsime mööda Pont du Diable sillast. Kuradi sild on nimeks sellepärast, et Prantsusmaal on palju selliseid sildu, mis on ehitatud, aga nendeni ei vii ükski tee. Ekskursioon koobastes algas sellega, et vaatasime filmi, kus seletas, kuidas need koopad on üldse tekkinud ja kui film sai vaadatud läksime sisse. Meile öeldi, et tagasi ei tohi minna ja maha ei tohi jääda, sest valgustid seal on ajalugemisega ja kui liiga kauaks jääd seisma, siis need lihtsalt kustuvad ära ja sa jääd täielikku pimedusse. Seal näidati akvaariumites loomi, kes sellistes koobastes elavad- silmadeta ja läbipaistvad kalad ja salamandrid. Väsisime seal kiirest ära, sest niiskustase oli seal k6rge ja hapniku vähe, aga kokkuv6ttes olid koopad väga lahedad. Pärast seda läksime linna St Guilhem le Désert, mis asus seal k6rval. Väike armas linnake mägede vahel. Seal s6ime l6unat. Prantsusmaal on nii, et sööki paktuatkse söögikohtades ainult kella 12-14. Enne ja pärast seda on need kohad kinni ja uuesti tehakse lahti alles kella 6 aeg. Ainult McDonald's on 24/7 lahti. Seejärel läksime poodi, sest 6htul pidid külla tulema Matt'i vanaisa, isa ja teised sugulased. Samal ajal, kui teised poodlesid läksin mina omale jäätist ostma. See oli mu esimene täiesti üksinda prantsuskeelne ost ja k6ik 6nnestus. 6htul oli terve maja inimesi täis, aga see on siin tavaline, sest külalised käivad pidevalt siin majas.Täna lähme loomaaeda, mis siin samas lähedal on.


Wednesday, June 27, 2012

This is madness

Teisipäeva veetsime ehitades ja käisime basseinis.
Täna läksime Natural History muuseumisse koos Wyatti ja Evelyniga. Ilmateates lubati kuuma päeva, aga ma ei oodanud, et see nii hull tuleb. Päeval oli 37°!!!!! Me kõndisime puu alt puu alla, sest muud moodi poleks seda üle elanud. Muuseum oli huvitav. Eksponaate oli päris vähe ja saime selle kiiresti läbitud. Siis läksime veel õue ja jalutasime botaanikaaias, mis oli muuseumi osa. Seal olid ka sinipaabud. Muuseum vaadatud, läksime kõrval olevasse parki, et leida näksi. Ma võtsin söögiks gaufre, mis on vahvel, kaetud nutellaga. Wyatt läks parki mängima ja me istusime Evelyniga puu alla pingile, aga väga kaua ei kannatuanud seal olla. Jalutasime läbi linna metroosse ja tulime koju tagasi. Bussis olid kõik aknad lahti ja võiks arvata, et see jahutas, kuid selle asemel purskas akesndest sisse tulikuuma õhku nagu föönist. Käisime veel külmutatud toodete poest läbi ja ostsime palju jäätist. Koju jõudes sõime jäätist ja läksin Wyattiga basseini vedelema.
Kõige parem on kuumade ilmadega istuda külmas kivimajas või vedeleda basseinis. Linnas pole midagi teha.

Monday, June 25, 2012

Tépacap

Eile käisin hommikul turul koos Evelyni ja ta sõbrannaga. Kuna jõudsime varem, oli seal vähem inimesi ja saime kiirelt oma ostud tehtud. Lõunal läksime koos mõndade sõpradega McDonald's-sse sööma. See Mac, mis meie külas on, on Prantsusmaa esimene roheline Mac. Sellel on päikesebatareid katusel, vetsus kasutatakse vihmavett ja neil on ka väike viljaaed.
Pärast seda läksime Tépacap'i seiklusparki, mis asus Rieumes. Kohale sõit kestis pool tundi. Ostsime endale Evelyniga 5 tunni piletid, Matt ja Wyatt jäid laste ronimisparki.. Meile pandi traksid jalga ja seletati, kuidas kasutatda erinevaid vahendeid, mis rippusid trakside küljes. Edasi tegime proovirajad ja siis sai juba edasi minna kõikidele radadele. Rajad olid nummerdatud kasvavas järjekorras raskusastme järgi. Ma käisin vist kõikidel radadel peale viimase. Ma oleks tahnud hästi palju seal ronida, aga käed väsisid ära. Seal oli tehtud ka selline takistusrada, et oli ehitatud maapealne tunnel vms. ja see olil seest täiesti pime. Kui sinna läksid ei olnud midagi näha ja oli selline tunne nagu silmad oleks kinni. Sinna pimedusse olid ehitatud takistused ja tunnelid, kus vahepeal pidi roomama ja ronima. Vahepeal pidi päris kaua mõnel platvormil ootama, sest noorematel läks alati aega oma turvakonksude (musqueton) kinnitamisega. Väga lahe koht oli ja inimesed seal olid ka hästi sõbralikud ja abivalmid. Kord jäi üks poiss nimodi rippuma, et ta ei saanud edasi ega tagasi ja siis roniski töötaja ta juurde kiiresti nagu ahv ja päästis ära. Ma mõtlesin, et hea oleks sellises kohas töödata, sest siis oleks kohustus vormis olla. Täna käemusklid veits valutavad. Vedelesime kodus ja käisime ka siinse basseini äares.










Läbi silmade


Lüüsid suletakse, kui tuleb teade, et mägedest tuleb palju vett(sula, vihmad)

Selliseid karuselle on linnas palju

Meestel on tavaline koguneda parki, et pètanque mängida

Vanalinna Kapitoolium






Jalutasin mööda tänavat ja äkitselt avastasin bambused, mis kasvasid aias.


Toulouse muusikafestival

Maapind on paljudes kohtades selline, sest siin on nii kuiv ja kuum ilm



Toitsime parte ja üks saarmas tuli ka




Albi katerdaal
Mu foto paigutus on väga eriline sellepärast, et ma ei oska veel nii hästi blogida :)

Saturday, June 23, 2012

Linn ja tegemised

Nii, nüüd ma pole mõned päevad kirjutanud, aga ma alustan sellest, et räägin natuke Toulousest ja seejärel oma tegemistest.

Toulouse on Prantsusmaa suuruselt neljas linn. See oli tähtis Gallia linn (Asterix & Obelix olid gallialased). Asub Garonne jõe ääres. Linn põhineb lennukitööstusel (Airbus), seega enamus inimesi töötab Airbusi jaoks. Linnas elab samapalju inimesi, kui terves Eestis kokku (1,2 mln). Linnas sõidab 1 trammiliin, 2 metrooliini ja bussid. Siin asub Euroopa parim rugby klubi.
Ja nüüd need asjad, mida ma ise olen täheldanud. Bussipeatustel ei ole taskuid ja üldse bussipeatused on sellised,et tänavale on pandud peatuse märk ja ootekoda ning bussile kõnnid läbi põõsaste,mis ääristavad teed.
Sääski siin ei ole, sest iga kevad tehakse üle terve Prantsusmaa sääsetõrjet. Aga see eest on teisi putukaid palju, näiteks kui ma maa peal päevitan siblivad koguaeg igasugused putukad üle minu.
Ilm erineb väga palju selle poolest, et siin on soe tuul ja ma pole sellega veel ära harjunud.
Tänava peal käies ja eriti veel üle muru minnes peab hoolega enda ette vaatama, sest Prantsusmaal pole kombeks oma koera junne ära koristada- isegi kõnniteelt.
Kõikidel kodututel on koerad ja mitte suvalised krantsid vaid Dalmaatsia koerad jne. Seda selle pärast, et politsei neid kinni ei võtaks, sest kodutu koera pole kuskile panna.
Mõned inimesed on siin vabatahlikult kodutud (nt mõned üliõpilased) s.t. et nad lihtsalt elavad "vabalt".
Paljudel meestel on sägid nabani nööbitud, et demonstreerida oma karvast rinda, no ajab naerma küll. Nad on end ka musklisse ajanud, aga kuna nad õiget dieeti ei pea, meenutavad nad lihtsalt jõmme.
Posti ma pole veel üritanud saata, sest siin on väga keeruline süsteem, millest ma pole veel aru saanud. Kuidagi automaatide kaudu tuleb seda teha.
Need terrorismi värgid, mis te uudistest kuulete toimuvad vaeste linnaosades, kuhu ma kunagi ei läheks seega muret pole. Evelyn pakkus, et millagi võiks sealt autoga läbi sõita, et ma näeks milline see on.
Mulle väga meeldib siinne multikultuur. Nii palju on erinevaid ja omapäraseid inimesi. Siin on näiteks igasugune piercing tavaline. Üks päev nägin naist, kellel oli neet otsaees, ja rastad on siin ka täiesti tavaline nähtus.
Mind häirib see, et ma ütlen pidevalt noh, teised kõik saavad aru, et ma ütlen non.

Kolmapäeval käisime Wyatti ja Evelyniga kinos filmi "Madagaskar" vaatamas. See asus meie küla noortekeskuses.  Hästi tore film oli ja ma sain mõnest lausest isegi aru. Samal päeval läksid ka mu sinised püksid mustaks. Ma valgendasin neid, aga see valgendaja oli nii tugev, et tegi pükstele valged laigud. Pole hullu, mulle meeldib.
Neljapäeval saatis TELE2 mulle sõnumi "Tere tulemast Prantsusmaale!":) Sel päeval toimus Toulouses muusikafestival, kus inimesed saavad tulla tänavale kas siis oma pilli, bändi või DJ puldiga. Sõiduteed kesklinnas suleti, et jalakäijatel oleks mugav kõndida. Ma läksin kella neljaks linna. See oli nii varajane aeg, et esinesid ainult üks akordionimängija ja rasta kitarrist (erinevates kohtades). Ma käisin poode kaemas ja tegin turistipilte. Vanalinnas käies näitavad apteegid kraade ja üks hetk oli isegi 32°. Jalutasin vanalinnast välja ja sattusin kuulama ühte mõnusat bändi, kus olid valged rastad ja nad mängisid reggaet ja funki. Pärast neid esines samas kohas punk bänd ja ma läksin ära. Seal kõrval oli ka skatepark ja hästi lahe oli vaadata, et täiskasvanud käivad ka seal sõitmas. Liikusin tagasi vanalinna poole ja minu imestuseks olid tänaval ainult DJ'd. Pärast Matt ütles mulle ka, et ma käisin linnaosas, kus on techno inimesed. Varsti pidid ka teised linna tulema ja ma jäin kuulama ühte DJ'd, kes mängis Gorillaz'it. Kui sain teistega kokku läksime otsima söögikohta. Kõik tänavad olid paksult rahvast täis ja iga 20 meetri tagant oli uus artist. Me sõime restoranis nimega l'Entrecote. Selle menüü koosneb friikartulitest ja veiselihast. Ainuke mis sa seal valida saab on liha küpsetusaste. Prantslastele meeldib süüa verist liha, aga mulle see eriti ei istu. Toit oli hea ja me läksime linna jalutama ja muusikat kuulama. Saint-Sernin'i basiilika juures toimus breigi battle. Ma eriti midagi ei näinud, sest inimesi oli palju aga pilti sain teha üle peade. Teisel pool basiilikat mängiti reggae muusikat.  Koju jõudsime pärast keskööd.
Reede veetsime kodus. Evelyn värvis trepikoja seinad ja ma pesin pärast treppi. Päikslise ilmaga pëvitasin ka muidugi. Ma pole veel vaatamas käinud, kas bassein on juba lahti, aga lähipäevadel lähen.
Täna tegime väljasõidupäeva. Käisime Albi linnas. Terve linn on ehitatud telliskividest: majad, kirikud, trepid, katused ja sild üle Tarn'i jõe. Külastasime seal Saint-Cécile katedraali- maailma kõige suurem telliskivi ehitis. Imeilus kirik oli. Seina ja laemaalid olid väga värvilised ja erinevate mustritega. Katedraal on ehitatud gooti stiilis ja kõik nägi välja nagu mu kunstiajaloo vihikus kirjas. Käisime veel ka kunstniku Henri de Touliuse-Lautrec muuseumis. Maalid olid väga ilusad ja kuigi ma arvan, et see nimi ei ütle teile midagi, siis mõnda tema teost olete ikka näinud, sest ta tegi maale ja ka postreid. Ta tegi esimese Moulin Rouge reklaampostri.
Nüüd peaks mul olema kõik oma tegemised kokkuvõetud.

Tuesday, June 19, 2012

Poiss, kes õpetas hiinlasi

Eile terve päeva sadas ja me võtsime Evelyniga Wyatti toast tapeeti ära. Ma mängisin veel Sims'i, suht igav päev, aga õhtul läksime külla hiina naisele ja prantsuse mehele, kellel kuu tagasi sündis beebi nimega Hugo. Naise vanemad olid ka Hiinast külla tulnud ja tegid õhtusöögi. See oli esimene kord, kui ma tõelist hiina toitu sõin ja see maitses imehästi. Laual oli küpsetatud leib, kartulid, nuudlid vms, tofu ja hiina seened ning pajaroog. Tegelikult toiduained olid tavalised, aga maitseained olid teistsugused, mis andsid erilise maitse. Nad kasutasid kaneeli, ženšenni jt.
Seal söögi laua taga oli täielik Paabeli torn. Mina ja Evelyn rääkisme eesti keeles; teistega rääkisin inglise keeles; Evelyn,Matt ja võõrustajad rääkisid prantsuse keeles ning naise vanemad hiina keeles, aga hakkama saime. Wyatt õpetas hiinlasi prantsuse keeles lugema viieni ja nemad meid hiina keeles. Wyatt õpetas neid ka ütlema "Brummm! La voiture " ja nad kordasid seda koguaeg kuna ei teadnud, et see tähendab "Vrõmmmm! Auto". Lõpuks nende tütar tõlkis neile ära. Väga tore õhtu oli, sest Wyatt lõbustas hiinlasi ja meil oli ka tore vaadata. Lahkudes tegime põsemusid ja sõitsime läbi öise linna koju.
Täna võtsime veel natuke tapeeti maha ja ma proovisin World of Warcraft'i. Väga lahe mäng on.
Õhtul vaatame veel jalgpalli ka. Siin näidatakse telekast ainult prantsusmaa mänge, seega ma pole jalgpalli eriti jälgida saanud.

Monday, June 18, 2012

Uued inimesed





Täna käisime turul. Seal olid letid muidugi paksult täis igasuguseid eksootilisi puuvilju, erinevaid vorste ja lihasid ning juustu letid olid jälle pikad. Muidugi müüdi turul ka erinevaid riideid, ehteid ja "firmakotte". Turul kohtasime ühtesid sõpru, kes kutsusid meid omale õhtuks külla. Pärast turul käiku päevitasin natuke ja siis tuli külla Matti õde. Grillisime lõunasöögiks vorste ja liha ning sõime salatit. Kui külalised lahkusid läksime ise külla. Need sõbrad elavad kahekesi hiiglaslikus majas millel on ka bassein. Kui kohale jõdsime panime ujukad selga ja ligunesime vees, sest hästi kuum ilm oli. Samal päeval toimu ka selles külas kontsert, kus esinesid hip-hop'i tantsijad ja kohalik koor, kaasa pidi võtma mingi joogi ja toidu. Me võtsime õunakoogi ja mahla. Kuna me ei teadnud täpselt, kus see toimub, hakkasime lihtsalt mingis suunas minema, aga kui see meid kohale ei viinud läksime majja tagasi ja vaatasime arvutist järgi. Tuli välja, et sinna pidi sõitma autodega. Kui kohale jõudsime lõppes just hip hop'i osa. Ma nägin ainult lõppu ja see ei tundunud kõige parem. Rahvast oli suhteliselt vähe- kuni 30 inimest, kes seisid tänava ääres. Kõik hakkasid plaksutama, et tantsijad veel esineks. Kui nad tantsisid hakkasin ka mina tantsima ja siis nad kutsusid mind ette ning rahvas plaksutas kõigile. Tantsijad lahkusid ja jäädi ootama koori. Koor esines väga toredalt. Pärast seda ma küsisin korraldajalt tantsijate kontakti ja saingi treeneri e-maili. Ma kirjutasin ka talle, et äkki saaks millalgi koos jamida, aga ta vastas, et neil enam trenne ei toimu. Pärast kontserdilt lahkumist sõime. Ma sain proovida Toulouse vorsti, mis polnud eriti hea, ja õpetasin teistele natuke Lockingut. Siis tegime põsemusid ja tulime koju magama.